Hong-Kongis ka erilisi probleeme polnud, check-inis Cebu Pacificu lauas uuriti hoolega Eesti passi ja käidi tagapool küsimas kas sellist imeelukat võib Filipiinidele lasta, tagasipiletit küsiti ka. Lennukis mängiti ärarvamismänge ja auhindadeks olid igasugu kotikesed. Esimene peatuspaik - Manila Terminal 3 oli üsna inimtühi, passikontrollis löödi tempel sisse - viisavaba kuni 21 päeva ja edasi suundusin juba taksot otsima.
Filipiinidel on taksodele riiklikult kehtestatud hinnad, lennujaamas on põhiliselt kollased taksod sisseistumishinnaga 70 peesot ja 4 peesot 300m, linnas on valged taksod vastavalt 30 ja 2,5 peesot. Metro Manila koosneb tegelikult mitmest ühtesulanud linnast Quezon, Makati, Pasay jne, elanike arvuga kokku ca 10 miljonit. Öömajaks oli mul valitud üks pisihotell Makati Apartelle, kuhu jõudmiseks kulus pool tundi ja ca 200 peesot (50 krooni) mis on Filipiinide kohta suhteliselt palju. Kotid tuppa ja linna, esmamulje oli küllaltki masendav ja ega paremaks see eriti ei läinud - vaesus vaatas vastu igalpool, transpordiks kasutatakse põhiliselt ameerika Jeepidest ümberehitatud Jeepneyd.
ja külgkorviga mootorrattaid - tricycle- mõnedesse neist mahub sõitma kokku 8 inimest :)
Jeepneysid on seal kümneid tuhandeid sinna mahub umbes 20 inimest ja sõiduhinnaks on 7 peesot, enamus neist on ca 20-30 aastat vanad...
Võtsin moned õlled San Miguel, 26 peesot ja suundusin ärirajooni Makatisse, selline see on - klaasist ja metallist aga ei midagi erilist.
Vaatasin veel veidike ringi ja siis läksin hotelli reisiväsimust välja magama.
No comments:
Post a Comment