Iloilosse

Järgmisel päeval tuli ette võtta teekond Iloilosse sest sealt oli suhteliselt soodne edasi Cebusse lennata. Külast sai lähimasse bussipeatusse ainult tricyclega ehk mootorrattaga mille küljes on putka-külgkorv. Need sõidavad seal nagu marsruuttaksod mille peale saab hääletada aga seekord tuli vähemalt kümme tükki mööda lasta sest kõik olid inimesi täis. Lõpuks sain siiski ühe tricycle peale kus peale minu oli veel 4 reisijat :). Esimese bussiga sain Kalibosse kust edasi juba teise bussiga pärast paaritunnist sõitu jõudsingi Iloilo bussiterminali kus kohapeal selgus et Iloilo Citysse on veel jupp maad - oma 10 kilomeetrit. Kohalikud taksojuhid ei tahtnud muidugi taksomeetri järgi sõita, küsisid päris kõva kokkuleppehinda aga hiljem üks taksojuht siiski nõustus taksomeetriga- sellepeale astusid teised ligi ja hakkasid teda sõimama, hea et minema sai..... See Iloilo City on küll provintsikeskus aga üpris masendav koht nagu ka paljud teised Filipiinide linnad. Jeepneysid  nimetatakse siin miskipärast Vanideks, ilmselt seetõttu et enamus neist on Chevy Vanidest ümber tehtud ja siin olid nad küll palju uuemad kui Jeepneyd mujal.

Vahelduseks leidus  ka vingelt tuunitud mudeleid.

Mõnda pilti Iloilost ei tahaks siia üles pannagi, nii masendav elu oli seal, eriti mere ääres.  See siin on veel muideks enam vähem normaalne koht.

Samas mõned Vanid olid Iloilos päris kobedad, nagu näha mahub sinna vabalt 20 inimest.

Sellised imelikud asjad rippusid otse tänava kohal, nojah, need on voolumõõtjad muidugi..

Järgmisel päeval tõmbasin sealt ruttu minema - Cebu Pacificuga Cebusse.

Väike retk

Eestlane Madis lubas meile veel ühe väikese tripi suurele saarele korraldada ja järgmisel päeval sinnapoole startisimegi. Minul oli plaan nagunii edasi rännata ja võtsin siis kohe kõik asjad kaasa, kaasa tuli peale eelmise seltskonna veel üks eestlane Ave kes oli siin saarel juba mitu kuud aega viitnud.

Esimene tripi  peatuspaik oli üks kohalike jaoks mõeldud jõeäärne resort,  eks see ikka natuke imelik koht oli meie jaoks sest kõik oli seal üsna kulunud olemisega.

Teine tripi peatuskoht oli üksildane mereäärne baar filipiini  külas. Omanik ja ka samal ajal  baaridaam oli üks Madise tuttav Boracaylt. Sai seal siis natuke söödud ja filipiini rummi tarvitatud..

Nojah, mis seal ikka, mina jäin sinna külla veel telki ööbima, teised sõitsid Boracayle tagasi. Öösel tegelesid kohalikud kalurid maa pealt kalapüügiga mis seisnes selliste riistapuude abil võrkude maaletõmbamisega.

Purjetamas

Eks rannal lebotamisest saab ka ühel hetkel küllalt, ajaviiteks sai väike purjeretk ette võetud. Meenub et esimesel päeval pakuti tunniajalist purjekaga reisi soodushinnaga 700 peesot, nüüd kui kolme päeva pärast sai asja edasi arutatud langes hind hoopiski 400 peesole. Filipiinlased on teatavasti kõvad meremehed ja tormisel merel sõitmiseks on neil vastavad kahe külgujukiga paadid ja purjekad. Külgujuk kujutab endast tavaliselt otstest kinnitopitud jämedat bambusritva. Muideks polüneeslastel pidavat paadid ühe külgujukiga olema, ilmselt sellepärast et seal pole piisavalt puid ja bambust. Purjetama läksime sellise purjekaga kus tüürimees istub paadis aga reisijad ja purjemees istuvad nendel võrkudel mis on külgujukite ja paadi vahel.

Selline paistab Boracay  paradiisisaar merelt

Milline selge ja  läbipaistev vesi.

Veel Boracayl

Järgmistel päevadel sai seal saarel veel ringi vaadatud, teisel pool saart on lohesurfarite paradiis - madala veega rand kus meretuulega on ideaalsed tingimused kiteboardinguga ehk lohesurfamisega tegelemiseks. Boracay pidavat lohesurfamiseks üks paremaid kohti Aasias olema. Vesi on rinnuni kuni 500 meetrit kaldast, siis läheb järsku sügavaks.

Praegu oli surfamishooaeg küll läbi sest tuul oli suhteliselt  nõrk kuid huvilisi siiski jätkus. Meretuul ajab  igasugu prahti randa ja seal ujuda küll ei saa, lisaks on merepõhi natuke kivine ja võib merisiilikuid olla.

Tagasi White Sand Beachil, õhtuti läheb siin mölluks, esinevad bändid, tulekunstnikud...

Otse rannal saab õlut libistada, massaazhi teha, mida iganes.

Boracayl ringi vaatamas

Kohtusin ka saarel elava eestlase Madisega, parasjagu oli seal turistidena veel teisigi eestlasi ja koos nendega tegime väikese tripi. Rentisime juhiga mootorattataksod ja sõitsime saare "mägedesse".

Sealt nö mägedest avanesid küll  mõned vaated aga mitte just väga huvitavad.

Siin mootorrattataksod eestlastega.

Boracayl on peale White Sand beachi veel teisigi, palju üksildasemaid  randu.

Ostsin sealt ranna lähedalt ühe ilusa sarvilise teokarbi, pärast oli sellega lennujaamades päris palju jama sest sarved olid liiga pikad ja kujutasid potentsiaalset ohtu pilootidele ;)

Eestlased 10000 km kaugusel kodumaast päikeseloojangut nautimas.

Boracayle

Boracay saar  on Filipiinide kuulsaim turismimeka, tegelikult on see üsna väike - 7 km pikk ja 1-2 km lai aga Manilast tehakse sinna oma 5-10 lendu päevas. Halva lennuilmaga tuleb lennata Kalibosse kust saarele jõudmiseks tuleb 50km bussiga sõita aga hea ilmaga saab maanduda Caticlanis mis on kohe saare kõrval. Sinna saavad maanduda küll  ainult väiksemad  propelleriga lennukid sest maandumisrada on lühike. Mina lendasin  ka Caticlani kaudu. Siin see  Boracay saareke on.

Filipiinidel on üldiselt tugevad turvameetmed igal pool ja miskipärast tuli pärast Caticlanis maandumist enne Boracayle minekut ka kotid ette näidata. Tasuda tuli veel mingid terminalimaksud ja keskkonnamaksud ja piletimaksud, üpris imelik värk oli see aga varsti olin siiski saarel kohal. Majutuskohaks oli mul romantilise nimega Isla Bonita :) mis asus otse White Sand Beachil ääres.

White Sand Beach õigustab vägagi oma nime, igatahes mina polnud varem küll nii valge liivaga randa näinud. Ilmselt on see korall-liiv.

See White Sand beach on umbes 4 km pikk ja täidetud restoranide ja hotellidega, liiv on nii valge et isegi Filipiinide ülikuum päike ei küta seda kuumaks ja saab paljajalu ringi jalutada. Huvitaval kombel vesi eriti soe ei olnudki, umbes 22-24 kraadi ainult.

Paradiisisaarel Boracayl on ka väikesi puudusi - siin on kõik üksjagu kallim kui mujal Filipiinidel.

Manilas

Järgmisel päeval oli plaanis veidi linnas ringi vaadata, ei viitsinud jeepneydega jamama hakata ja võtsin takso. 100 peeso eest viis see mind mere äärde kus siis nautisin Manila vaateid.

Metsikult kuum oli, jalutasin edasi ja järsku märkasin sealsamas tänaval  paari kutti kes tegelesid palmide otsast kookospähklite mahavõtmisega, üks oli umbes 15 meetrise puu otsas ja peksis jalaga kookospähkleid alla.

Varsti ronis ta alla ja ega tal muud abivahendit ega julgestust polnud kui nöör  mis oli käte vahel ja aitas ümber puu kinni hoida.

Poiss ronis alla ja ega ta kade polnud - pakkus kohe mulle kas tahan juua ja lõi kookospähklil otsa maha.

See kookos oli üsna suur, oma liiter vähemalt, et ma ei jõudnud kõike ära juua, raha ta ei tahtnud aga ma andsin talle 50 peesot mille üle ta oli muidugi väga rõõmus. Osad kookospähklid olid jalgpalli suurused.

Edasi jalutasin mööda Boulevardi, see oli üsna inimtühi.

Ühte naljakat kutti kohtasin seal.

Edasi läks tee Manila vanalinna Intramuros poole aga enne jäi tee peale ka Filipiinide rahvuskangelase Jose Rizali monument. See on kõige tähtsam koht tervel Filipiinidel, nagu näha on seal pidev auvalve ja sinna ligi ei lasta.

Selle müüri juures hukkasid Hispaania koloniaalvõimud Jose Rizali 1896 aastal.

Peagi jõudsingi Intramurosesse, see on koloniaalajal hispaanlaste rajatud vanalinn kirikute ja kindlustega.

Eks astusin sisse ka mõnda kirikusse, huvitavaid asjandusi oli seal.

Noh ega ei viitsinud enam palju ringi vaadata ja sõitsin taksoga tagasi oma hotellikesse Makati Apartellesse, selline see oli, pealtnäha nagu polekski hotell vaid tavaline elumaja.

Filipiinidele

Noh igav hakkas ja vaja jälle soojale maale minna, seekord Filipiinidele. Tallinn-Helsingi-Hong-Kong läks Finnairiga ühe jutiga. Ilusad pildid tulid lennukist- Soome talvemaastik.

Hong-Kongis ka erilisi probleeme polnud, check-inis Cebu Pacificu lauas uuriti hoolega Eesti passi ja käidi tagapool küsimas kas sellist imeelukat võib Filipiinidele lasta, tagasipiletit küsiti ka. Lennukis mängiti ärarvamismänge ja auhindadeks olid igasugu kotikesed. Esimene peatuspaik - Manila Terminal 3 oli üsna inimtühi, passikontrollis löödi tempel sisse - viisavaba kuni 21 päeva ja edasi suundusin juba taksot otsima.

Filipiinidel on taksodele riiklikult kehtestatud hinnad, lennujaamas on põhiliselt kollased taksod sisseistumishinnaga 70 peesot ja 4 peesot 300m, linnas on valged taksod vastavalt 30 ja 2,5 peesot. Metro Manila koosneb tegelikult mitmest ühtesulanud linnast Quezon, Makati, Pasay jne, elanike arvuga kokku ca 10 miljonit. Öömajaks oli mul valitud üks pisihotell Makati Apartelle,  kuhu jõudmiseks kulus pool tundi ja ca 200 peesot (50 krooni) mis on Filipiinide kohta suhteliselt  palju. Kotid tuppa ja linna, esmamulje oli küllaltki masendav ja ega paremaks see eriti ei läinud - vaesus vaatas vastu igalpool, transpordiks kasutatakse põhiliselt ameerika Jeepidest ümberehitatud Jeepneyd.

ja külgkorviga mootorrattaid - tricycle- mõnedesse neist mahub sõitma kokku 8 inimest :)

Jeepneysid on seal kümneid tuhandeid sinna mahub umbes 20 inimest ja sõiduhinnaks on 7 peesot, enamus neist on ca 20-30 aastat vanad...

Võtsin moned õlled San Miguel, 26 peesot ja suundusin ärirajooni Makatisse, selline see on - klaasist ja metallist aga ei midagi erilist.

Vaatasin veel veidike ringi ja siis läksin hotelli reisiväsimust välja magama.