Bangkokis Songkranil

Maandusin hilisõhtul Bangkokis, Agoda kaudu oli mul varem broneeritud tuba lennujaama lähedal Thong Tha nimelises hotellis 800 bahti. Sel hotellil oli tasuta shuttle buss lennujaama ja tagasi ja üldse oli see ikka päris hea hinna/kvaliteedi suhtega asutus võrreldes eelnevatega Filipiinidel.

Päris hea koht kui vaja lennujaama lähedal ööbida, ainult sealt linna saamine oli pisut keerukas, taksoga 300-400 bahti, bussidega tuleks seigelda. Sealsamas olid ka muideks Seven Eleven, internetikohvik 15 bahti tund ja massaazhisalongid 150 bahti tund. 

Hommikul sain shuttle bussiga tagasi lennujaama ja edasi läks sõit juba Khaosan Roadile ja teadagi miks - Songkran- Tai uusaasta. Algus oli niiöelda pigem tagasihoidlik. Päris ägeda nimega tsisterniauto- Operation Barbarossa ;)

Aga edasi läks pidu juba palju palju ägedamaks.

No ostsin endale ka ühe keskmise riistapuu veepüstoli.

Jalutasin Khaosani ühest otsast teise ja mängisin veesõda, pärast riietel kuiva kohta enam muidugi polnud, pass sai ka märjaks. Tuhanded inimesed möllasid veega nagu lapsed.

Tulin hotellli tagasi, vahelduseks pildikesi hotellist, Ganesha kuju. Pass oli taskus ikka päris märjaks saanud, lehed kleepusid juba kokku, panin kuivama.

Kuna päev oli  veel noor siis vahetasin riided ja siirdusin Baiyoke Tower II nimelist pilvelõhkujat uudistama.  See on 84 korruseline hotell vaateplatformiga 300m  kõrgusel, ülevalt paistis 10 miljoni elanikuga Bangkok kogu oma võimsuses.

Seal otse ees all tänaval all paistavad punasärgid ehk Red T-shirts. Nimelt sel ajal oli Bangkokis  Red T-shirtide suur protestiaktsioon mis mõni kuu hiljem lõppes üsna vägivaldselt sõjaväe sekkumisega ja inimohvritega. Üks kaubamaja põletati siis ka maha.

Ja veel, ei väsinud linna imetlemast.

Noh mis seal ikka, tuleb need Red T-shirts ka üle vaadata, praegu on ilmselt vaherahu aeg, käis veesõda ja valjukatest kostis propagandat. Ostsin endale ka punasärklaste mütsi.

Järgmine peatus Nana, seal samuti veesõda aga seal hakkas asi juba kontrolli alt väljuma - iga mööduja või sõitja sai sahmaka, ei aidanud keelitamine ega midagi. Õnneks temperatuur +35 kraadi.

Kohalikud mängisid veesõda rohkem nendega kes ise vastu andsid aga farangid pritsisid valimatult kõiki. Eks sain minagi oma sahmakad jälle kätte, seekord olin passi ja rahakoti juba kilekotti sokutanud. Läksin netikohvikusse et natuke surfata, välja tulles saatis kohvikutibi veel tagantjärgi kopsikutäie vett kaela.

Suure hädaga sain takso kes mind Khaosani oli nõus sõidutama aga Silomi kandis oli meeletu ummik ja ronisin välja. Seal käis ka veesõda aga pisut tagasihoidlikumal tasemel st. põhiliselt veepüstolitega mitte ämbritega.

Silomilt kauplesin 100 bahti eest tuktuki  Khaosanile, natuke enne kohalejõudmist saime koos juhiga sõidu ajal ikkagi teise auto tagant ühe korraliku veesahmaka  aga see oli juba pisiasi.. Khaosanil käis madin muidugi täiega edasi.

Angeles City

See asub Manilast umbes 100 km põhja pool, üks põhjuseid miks ma sinna sõitsin oli see et sealt saab üsna soodsa hinnaga Bangkokki lennata. Angeles City lähedal Clarkis asus vanasti USA suurim  lennuväebaas väljaspool USA-d ennast ja seda endist sõjaväelennuvälja kasutatakse nüüd tsiviillendudeks. Davaost lendasin Manilasse ja sealt tuli bussiga Angeles Citysse sõita. Manila Pasay bussiterminal on ikka  paras bardakk,  suhteliselt raske on aru saada kuhu ja millal bussid sõidavad, algul öeldi et mine bussi nr. xyz peale aga pärast öeldi et mine bussi nr. zxy peale. Lõpuks selgus et päris Angelesi bussid ei lähegi vaid Dao terminalis tuleb maha minna ja sealt edasi jeepneyga. Noh kohale me igatahes jõudsime, seal tutvusin ühe türklasega kellega  koos siis ka ühte hotelli majutusime. Hotell oli seal suhteliselt kallis -1400 pesot,  aga ka hea, isegi bassein oli seal. Angeles City on ka Filipiinide nightlife keskus, seal on kümneid gogo baare, siin pildil üks kasiino.

Eks õhtul läksime koos türklasega välja baare vaatama, türklane oli ikka kõva aktivist ja ronis kohe lavale.

Täitsa asjalik kutt oli,  pärit Istanbulist, varem elanud ja töötanud Austrias , rääkis vabalt saksa keelt ja praegu elas ja töötas Dubais. Kuigi teoreetiliselt moslem nagu türklased ikka aga jõime koos  õlut ja sõime sealiha peale, probleemi polnud. Nojah, ega araablaste jaoks polegi türklased õiged moslemid.

Järgmisel päeval jalutasin seal niisama ringi ja pildistasin, no oskavad seal ikka traadipuntraid tekitada. Ausalt öeldes peale gogo baaride polegi seal Angeleses vaadata midagi.

Umbes kilomeetri kaugusel Fields Avenuest ehk sealsest ööelu keskusest  on päris korralik SM Clark nimeline kaubanduskeskus ehk mall nagu nad seda ise ameerikapäraselt kutsuvad. Täitsa tasemel, kõik brändid esindatud ja poode kümnete kaupa.

Järgmisel päeval oligi aeg Clarki lennujaama sõita. Väike luure selgitas välja et tavalisi taksosid siin linnas pole vaid on private car ehk sisuliselt piraattaksod. Nende hind oli kahjuks normaalsest taksohinnast paar korda kõrgem - 300-350 peesot,  aga muud valikut ei ole sest jeepneyd ja muu transport lennujaama ei sõida. Rõõmustav uudis oli et maalt lahkumise ehk lennujaama maks oli siin ainult 600 peesot mis on madalam kui Manilas. Naljakas et lennujaama sisenemisel oli kõva turvakontroll aga kui lennuki peale tuli minna siis lasti kahe erineva lennu reisijad korraga vabalt lennuväljale jalutama kus siis tuli mitusada meetrit oma lennuki juurde kõndida, igaüks otsis ise oma lennuki üles :).

Ära siit

Saabus aeg Davaost lahkuda, ei tea kas reisiväsimus on kallal aga üpris kõrini sai. Järgmine peatus Angeles City. Lennujaamas nägin kuidas Cebu Pacific reisijate eest hoolitseb - lennukilt tulijatele antakse päevavarjud et nad ka selle paari päikese käes viibitava minuti jooksul end hästi tunneksid. Nojah, kuumus oli meeletu, varjude järgi saab aru et päike oli päris seniidis. Cebu Pacific viis mind siit otse Manilasse kust edasi sõitsin juba bussiga  Angeles Citysse.

Davaos aega viitmas

Nagu öeldud polnud seal eriti midagi teha, oleks võinud ju minna paarkümmend kilomeetrit linnast välja kotkaste varjupaika vaatama aga see tundus seal nii suur ettevõtmine sest ekskursioone ei korraldatud  ja iseseisvalt jeepneydega ei viitsinud seiklema minna. Jalutasin pool linna risti põiki läbi ja veendusin veelkord et kõik on ühetaoline, see MyHotel ümbrus oli veel kõige asjalikum. Silma hakkas nagu mujal Filipiinidelgi et tohutult palju on Western Union kontoreid, neid oli seal iga nurga peal, kes veel ei tea siis see firma tegeleb raha ülekannetega välismaalt.

Nagu mujal Filipiinidel oli kõikjal relvastatud turvamehi, näiteks peaaegu iga söögikoha uksel oli turvamees-ukseavaja. See pumppüssiga mees siin on küll pangakontori valvur, ega nalja pole, teine tukiga mees on seespool.

Põikasin ka mere äärde aga Davao linnas korralikku randa pole, jälle mingid hurtsikud, lähedalasuval Samali saarel pidid küll korralikud liivarannad olema.

Seal on olemas  ka kohalik Hiinalinn kus põhiliselt käib kõikvõimalik kaubitsemine, pärishiinlasi ei paistnud küll eriti palju seal  olevat, enamus ikka samad filipiinod.

Filipiinidel lähenevad nüüd valimised ja plakateid kõik kohad täis, poliitiline võim on siin  teatavasti tänu korruptsioonile üks suuremaid rikkuse allikaid

Värske ananass lõigatakse lahti sulle otse tänaval ja see maksab ainult 10 peesot st 2,5 krooni. Neil oli seal selline spetsiifiline ananassi lõikamisviis et lõpptulemuseks olid ananassi rõngad.

Davaos

Järgmine sihtpunkt oli Davao City, seekord võib seda isegi Cityks nimetada sest seal elavat üle miljoni inimese. Lennujaamas võttis saabujaid vastu rahvatantsuansambel, tegelikult ainukesed rahvariietes filipiinlased keda üldse nägin. Algus oli igatahes paljulubav.

Wikitravelis nimetatakse Davaod Filipiinide kõige puhtamaks linnaks ja taksojuhid pidid seal ka ausad olema, nojah võtsin siis lennujaamast ühe takso, mida seal küll üsna vähe näha oli ja sõit läks MyHotelli. Taksoarve tuli seekord 200 peesot, ei osanud sellest algul midagi arvata, etteruttavalt öeldes tuli hotellist tagasi lennujaama sõites arve 115 peesot, ju siis  läbitava tee pikkus sõltub sõidusuunast :)

Noh see MyHotel oli nii enam vähem talutav asutus aga hiljem leidsin seal  ka parema hinna -kvaliteedi suhtega hotelle.  Mnjah, selles Davao Citys on tegelikult ainult paar üle 8 korruse küündivat hoonet ja teha pole seal ausalt öeldes siiski õieti midagi. Seal on ka jõgi mille äärne on järjekordselt üsna masendava välimusega nagu mujalgi Filipiinidel.

Keskmine tänavapilt Davaos on selline.

Davaod nimetatakse ka Duriani pealinnaks ja seda ta on koos kõigi duriani juurde kuuluvate lõhnadega. Siit võib aru saada et durian maksab 35 peesot ehk alla 1 USD kilo

Olin seal Davaos päris mitu päeva ja iga päev mõtlesin mida ette võtta, miks ma siia tulin. Davao lähedal asub küll Filipiinide kõrgeim ligi 3000 meetrine mägi Mount Apo aga paistis et mingeid ekskursioone sinna ei korraldata ja seekord jäi see nägemata. Reisibüroosid leidsin Davaost ka ainult paar tükki ja tegelesid nad seal põhiliselt autorendiga. Paar huvitav-naljakat kohta oli seal Davaos ka.

See oli selline park kuhu koolilapsed pärast kooli kogunesid aega viitma.

Jälle durian, ilmselt paljud pole seda söönud ja selle kakalõhna tundnud , maitse on selline üpris lääge aga kohalikele maitseb küll. Paljudes hotellides on sildid et duriani sinna tuua ei tohi.

Davaosse

Sõit läks nüüd tagasi Cebusse ja järgmisel päeval edasi Davaosse. Hommikul sõitsin taksoga Mactani saarele, seal on see koht kus Magalhaes olevat 1521 aastal maale tulnud ja hiljem läinud mingite kohalike hõimudega võitlema ja see lõppes talle kurvalt - nimelt surmaga. Vist olevat isegi nii olnud et Magalhaesi surnukeha kätte ei saadud ja kohalikud ajasid ta vardasse aga see rohkem legend vist.. Siin asub nüüd hispaanlaste püstitatud mälestusmärk.Magalhaesile.

Kuid see pole seal ainus monument - natuke mere poole on filipiinod hiljuti püstitanud monumendi pealik Lapu-Lapule, sellesamale kes Magalhaesi teise ilma saatis. Nii nad tapsidki meie Hernando ;)

Chocolate Hills ja muu

Paistis et siin Boholil ise kuhugi sõita on suur ettevõtmine ja järgmisel päeval ühinesin ühe reisibüroo päevase väljasõidu tripiga kus kõik Boholi suuremad vaatamisväärsused ära näidatakse. Alustuseks üks 400 aastane kirik.

Sees oli päris huvitav

Edasi läks sõit Loboci jõele kus meid ujuvas restoranis ootas buffet.

 Arvasin et asi sellega piirdubki aga ei - laev andis otsad ja muusika saatel läksime mööda jõge edasi trippima

Ühel hetkel laev randus ja pärismaalased andsid meile kitarride saatel etenduse. Väga lõbus oli, osad turistid lõid ka tantsu.

Peagi sai see Loboci sõit läbi ja järgmine peatus oli Chocolat Hills, ka ilmselt üks Filipiinide tuntumaid vaatamisväärsusi.

Noh vaatasime need künkad  ära  ja edasi liblikakasvandusse.

Järgmine peatus oli maailma väikseimate ahviliste-leemurite  tarsianide juures, nad on umbes peopesa suurused ja päris naljakad.

Nad on ööloomad ja päeval ripuvad nad peaaegu liikumatult nende puude küljes ja ei reageeri mitte millelegi.

Vahelduseks sattus banaaniõis aparaadi ette.

Tagasiteel peatusime  monumendi Bohol Blood Compact Site juures, siin olevat 1565 aastal  hispaanlased ja kohalik pealik kokkulepped sõlminud ja sõpruse märgiks oma verd veiniga seganud ja koos selle ära joonud.